Tavaline argiõhtu. Kadriorus siseneb trammi ema koos väikese tütrega. Pisike piiga on kuumusest ja pikale veninud päevast ilmselgelt väsinud. Tirts poeb aknaalusele istmele ja ema istub tema kõrvale. Ei möödu kaua, kui pisike pats ema õlale vajub ja tüdruk magama jääb. Hobujaamas täitub tramm kiiresti ja vabad kohad hõivatakse kärmelt. Korraga pressib end uste vahelt sisse matsakas vanem naine. Vihane pilk joonistab kohe närvilisi ringe. Nähes, et istumasaamine ei õnnestu, seisatab ta ema ja lapse kõrval ning kukub räuskama: «Ajage oma laps üles. Mina tahan ka istuda. Just sellistest lastest kasvavadki kõige suuremad pätid ja kaabakad, kes vanadele ja haigetele istet ei paku.» Ehmunud ema vaatab areldi üles ja siis magavat last – ilmselgelt on selline olukord talle võõras. Ent naine ei vaiki sekundikski. Lõpuks ei jää emal muud üle: ta äratab lapse, võtab ta sülle ja tõuseb püsti. Tigedusest vahutav naine laotab silmapilkselt oma polstri vabadele kohtadele ja õel pilk sähvib vasakule ning paremale justkui soovist eneseõigustusele, aga … Sellisele käitumisele ei leidu kunagi õigustust. Isegi siis, kui juustesse on kogunenud halli ning turjale omajagu aastaid.