Käisin loomaarsti juures kassil hambakivi eemaldamas. Maksis 150 eurot. Eks pani ennastki natuke kukalt sügama, aga mis seal ikka. Mõned mu vanema põlvkonna tuttavad vaatasid mind seevastu kui hullumeelset. Ka taluperes kasvanud elukaaslane tõdes, et maal midagi niisugust küll ei tehtud. Kui ka mõnel hiirepüüdjal kihvadega probleeme oli, siis heal juhul kukkus haige hammas aja jooksul ise välja. Halvemal juhul lõi hambahäda põletikuna mujale organismi, kui riskantse elustiiliga maakassiga juba varem miskit ei juhtunud.

Veterinaaria on viimase kümne aastaga teinud läbi hüppelise arengu. Oleme jõudnud ajastusse, kus kassidel eemaldatakse hambakivi, koertele määratakse füsioteraapiaid ja merisigadele tehakse keisrilõiget. Loomade haigusi saab ravida, saab ennetada. Aga kõik need moodsa aja võimalused tähendavad raha – lemmiklooma pidamine on kallim kui kunagi varem.

Paljud kevadel sündinud loomapojad otsivad praegu kodu, Facebookis ilmub ridamisi pilte, üks nunnum kui teine. Ole hea, mõtle oma otsus hoolega läbi, on see sulle jõukohane.

Sest võtad sa tõukoera või prügikasti taga sündinud kassilapse, sinu neljajalgne sõber väärib kõiki tänapäevaseid ravivõimalusi. See-eest jääb ta sinu kõrvale pikaks ajaks. Meie 13aastane triibuline vanaproua saab nüüd jälle süüa. Ja selle aja jooksul nurrutud nurr on väärt kõiki olnud ja tulevasi raviarveid.