Minu vanaema töötab viimased 30 aastat turul. Ta on legendaarne turumüüja isegi nende inimeste jaoks, kes sealt iga päev kartulit ja kapsast ei osta. Ta lihtsalt jääb inimestele silma, sest temas on sädet. Mu vanaemal on kullast süda. Ta on lahke ja aus – nõnda ajab ta ka oma äri. Muidugi läheb mõnikord ehk paar omadus­sõna kauba kiituseks liiga kõrgelt lendu, kuid sahkermahkrit ta ei tee. Nagu ta ütleb, siis nii ei saa äri ajada, sest usaldus maksab ka midagi.

Just usaldusega on viimasel ajal raske. Lehed kirjutavad petuskeemidest ja vanaema seisab silmitsi ostjatega, kes arvavad, et seetõttu on nende jaoks kõik lubatud: kes katsub või nuusutab kogu kauba läbi, kes sööb kõhu täis enne maksmist ja kes ronib lausa leti taha, et sealt endale sobivat kraami valida. Poes ei käituks neist keegi nii, aga turul oleks nagu kõik lubatud. Vanaemal ei ole kahju, kui keegi mõne marja või hernekauna enne ostmist ära proovib. Küll on tal mure kaubaga, mida keegi osta ei taha, sest eelnevad kliendid on sellele oma jälje jätnud. See ei tähenda, et turult ei saaks enam eriti värsket kaupa või isegi midagi leti alt, ent see võimalus on püsikundedel. Need, kes ostavad ka siis, kui hind on teinekord poe omast veidi krõbedam. Ausalt – lojaalsus ja head kombed on turul ka midagi väärt, kuigi plastkaarti selle kinnituseks ei saa.

Helle