Kuumusest tiine suvepäev Lõuna-Eestis. Viljandi peab jälle hansapäevi. Õhus heljub grillisuitsu ja papp­taldrikutele maanduvad Mulgi pudru prisked portsjonid, rammusad vorstid Mulgi kapsastega ning lihakäntsakad ketšupisse uputatud friikartulitega. Seltskond on väga kirju: rahvarõivais neidised, rahatähti lehvitavad ­Kalevipojad, kombekad vanadaamid heegeldatud suvekübarates, maalt linna tulnud lasterikkad pered, lapseootel naised ja noored emad, kuid ka palja ülakehaga mehepojad, kel on isegi ­kõrvalestad musklisse tambitud. Samas kõrval kaubeldakse ­kitsukestel munakivist tänavatel sinkide-juustude, koduveinide, käsitööseepide, kadakast vestetud võinugade ja tavapäraste kudumitega nagu igal laadal.

Kogu värvikireva kraami keskel märkan ma pärnapuude all ­hallipäist üksildast taati. Tema lett ei ole pikk ega kirju. Mõned purgid kuldkollast mett ja väikesed pakid mesilaste õietolmuga. Rahvast selle leti ees ei sagi. Astun ette ja nopin pihku paar pakki õietolmu. Korraga vaatab mulle silma elukogenud pilk ja ütleb vaikselt: «Võta igal hommikul üks teelusikatäis sisse ja suvi kestab aasta läbi.» Nii ongi – oska kuulata õigeid sõnu, sest enamasti muud rõõmuks vaja ei lähegi.

Tegevtoimetaja Vilve