Mulle on alati õudselt meeldinud laatadel käia. ­Mäletan, et nõukogude ajal oli Tartu lähedal toimunud Külitse laadale minek kogu meie pere jaoks tõeline suursündmus – ema pani ikka parema kleidi selga ja isa lükkas püksiviigid teravaks. Tähtis päev ju! Mina käisin muidugi alati kaasas ega jätnud iial vahele võimalust laadaloteriid mängida. Isa rääkis, et üks tema tuttav olla nõnda kunagi sapaka võitnud. Mina muidugi autot välja ei tõmmanud, tavaliselt oli minu noos pulgakomm või paremal juhul kulp, aga tore oli ikkagi.

Laatadel käin hea meelega siiani. Vahel on isegi nii, et istume abikaasaga laupäeva hommikul arvuti taha ja otsime välja mõne suvalise koha, kus just sel päeval on laat toimumas. Siis muudkui läheme ja laadatame.

Viimasel ajal on aga päris mitmel korral jäänud suhu natuke kibe maitse, eriti nendest laatadest, mis toimuvad Tallinna kandis. Esiteks on nii mõnelgi korral tulnud sissepääsu eest maksta nõnda krõbedat hinda, et sama raha eest saab mu viieliikmeline pere mõnes mõistlikus kohvikus kõhu täis. Teiseks olen märganud, et sageli on müüjad ühed ja samad, keskmisest suuremad ettevõtted. Kuhu on jäänud mammid oma porgandite ja pontšikute ning koeravillast kootud sokkidega?

Selles mõttes meeldis mulle väga möödunud nädalavahetusel toimunud Türi lillelaat. Oli Armeenia šašlõkki, oli kodumaiseid maasikaid ja kohalikke tädikesi, kes olid laadale toonud oma poolitatud pojengipõõsa. Tore ja ehe.

Ahjaa – laadaloto oli ka. Sain savist kassi. Sapakast võin endiselt unistada.