Meie selles ajakirjanumbris jagab Kadri Hinrikus emotsioone, millega ta pidi tegelema pärast koondamisteate saamist. See kõik on mulle väga tuttav. «Kuhu ma nüüd kuulun?» – sama küsimusega seisin poolteist aastat tagasi silmitsi ka ise, kui Kuku raadio oma ridades harvendust tegi. Nagu Kadril, oli minulgi täitunud oma töökohal 16 aastat. See on pikk aeg, et hakata kõhklema – kas ma enam midagi muud oskan. Ühel töökonkursil mulle öeldigi: «Me kardame, et sa oled raadiost liiga läbiimbunud.» Mis siis nüüd saab?!

Reaalne elu on selline, et võidki käia mitmel kohtumisel ja saata õige palju CVsid, enne kui jälle oma koha leiad. Vestlused, proovitööd, testid, ootamatud ülesanded … Ühest ettevõttest sain koduülesandeks näiteks ingliskeelse ettekande, mille mu teismeline poeg läbi luges ja ohkas, et niimoodi ei rääkivat enam keegi. Tulid mõned äraütlemised ja ütlesin ka ise mõnest kohast ära, sest midagi ei sobinud. Vaim oli aga virge ja ajutegevus jälle nagu kooliajal, mil pidi vahetunnis kiiresti kontrolltöö materjali kinnistama. See oli väärt aeg – sain aru, et tegelikult oskan ja suudan palju rohkem, kui uskusin.

Ükskord leiab inimene jälle oma koha. Mul saab Naistelehes maikuus aasta täis. Ma polnud elus kirjutanud ühtegi artiklit, aga ei kavatsenud nõustuda ka raadiost läbiimbumise diagnoosiga. Alguses oli veidi harjumatu, kui kõik rääkisid tähemärkidest ja ise mõõtsin intervjuu pikkust harjumuspäraselt minutitega, aga see sai varsti käppa. Tegelikult on inimene ju nutikas ja leidlik, kui ta mugavast pesast välja ajada. Ja veel – mõnikord tasub juba seal mugavas pesakeses hakata uudishimuliku pilguga ringi vaatama. Ehk on midagi põnevat õppida? Hobi, millega süvitsi tegelema hakata? Või miks mitte lihtsalt tööturul ringi vaadata ja kandideerida. Võib-olla kipubki vanas pesas igavaks minema.