Mäletan oma esimest koolipäeva hästi. Aasta oli siis 1984 ja ma olin end mõni aeg tagasi koolikatsetel sisse laulnud Tartu 5. keskkooli muusikaklassi. Ema oli suvila aiast toonud gladioolid, mis olid minuga sama pikad. Ja see pruunist kunstnahast ranits ... Seda lõhna mäletan siiani.

Minu esimene õpetaja oli mõistagi muusikaõpetaja. Tundus kohe hirmus tore. Ja kui hästi talle istus see rullisoeng, mis tal tol päeval peas oli. See oli veel ilusam kui minu ema rullisoeng! Ning mu esimene pinginaaber. Inga. Milline lahe punane juuksetukk, justkui Pipi Pikksukal. Mäletan sedagi, et tema oli kooli minnes alles kuuene, ent mõistis juba kirjatähti. Mina ei osanud. Ju ma siis natuke kade olin, kui see mul siiani meeles on.

Elu voolab nii kiiresti, et igapäevaselt ju kooliajale tagasi ei mõtle. Aga kunagised õpetajad ja klassikaaslased tulevad mulle kord aastas kindlasti meelde. 1. septembril – siis, kui oma jütse kooliteele sätin.

Nii olengi ikka igal aastal Facebooki läbi kamminud ja vaadanud, kuidas kellelgi läheb. Inga on teinud tubli akadeemilise karjääri ja töötab uhkel ametikohal. Esimene õpetaja näeb endiselt nooruslik ja sarmikas välja. Õnneks on elus hästi läinud ka teistel mulle kooliajast tähtsatel inimestel. Mul on selle üle väga hea meel. Loodan vaid, et edaspidi jätkub aega ka päris elus sagedamini kohtuda – mitte ainult interneti kaudu. Aga küll me kohtume.

Ilusat tarkusekuud meile kõigile!