Kuigi olen poolenisti olnud maalaps ja pidanud ­tüdimuseni kõikvõimalikke kergemaid ning raskemaid maatöid tegema, pean end praegu siiski paadunud linnainimeseks. Tõsi, autoaknast lehma ja hobust nähes ma veel suurest erutusest kiljuma ei pista, aga midagi sinna kanti küll. Nii sattusin hiljuti ühel laadal ringi jalutades siiralt vaimustusse: taevas, milliste lahedate asjadega meil maal tegeletakse!

Näiteks. Soovid lambapiimakomme? Aga palun! Tahad näha selliseid tõukitsi, keda esmapilgul ei oskaks kitseks pidadagi? Mine ja vaata! Ühes talus kasvatatakse hundikoerasuuruseid lihakanu (pean siiani plaani endale üht või kaht hiidkana linnaaeda elama tuua), teises aga keedetakse karurasvast seepi. Tõeline imedemaa. Ma lausa jumaldan kõiki neid ettevõtlikke ja leidlikke inimesi!

Minu seekordse jutukese pealkiri võikski olla «Anna oma naaber üles». Seda muidugi naljaga pooleks, sest Pearu ja Andrese kombel kisklevatest naabritest ei soovi mina isiklikult midagi kuulda. Tahaksin kuulda ­hoopis lahedatest eestimaalastest, kes elavad-toimetavad iga päev maal ja tegelevad millegi nii põneva ja erilisega, et võiksid olla meie värske rubriigi «Suvel maal» kangelased. Selleks kirjuta merle@naisteleht.ee. Ootan juba põnevusega!