Pere, sõbrad ja tuttavad peavad mind üldjuhul väga ratsionaalseks ja jalad-maas-inimeseks. Eks ma olen ka. Aga isegi minul on elus ette tulnud selliseid, kuidas öelda ... juhtumisi, mida ma otseselt seletada ei oska. Ega saagi. Ma lihtsalt tunnen ja tean, et mingid asjad on oma­vahelises seoses. Üks selline lugu on seotud mu emaga.

Mai alguses seitse aastat tagasi ärkas mu vanim laps hirmsa kõhuvaluga üles, väga lühikese ajaga läks valu nii tugevaks, et laps lausa kriiskas. Kuna mul oli tollal ka väike titt, jäin ise koju ja abikaasa viis vanema tütre autoga laste­haiglasse. Siis läks kiireks. Uuringuid teinud arst muutus näost valgeks, tütrel avastati üks sünnist saati olnud terviseprobleem. Kiirelt saadeti laps operatsioonile. Mees helistas koju ja raporteeris, mina olin selle peale muidugi hulluks minemas – oli väga raske, et mul ei olnud võimalik olla oma lapse kõrval.

Sel ajal sai ühes teises haiglas lõppvaatuse üks teine kurb lugu. Mu ema põdes vähki, oma viimased elupäevad veetis ta Tallinna Diakooniahaiglas.

Sain tol päeval umbes kolme minuti jooksul kaks kõnet. Esimese neist tegi lastehaigla kirurg, kes ütles, et mu lapse operatsioon läks hästi ja ta viidi just intensiiv­palatisse kosuma. Pool minutit hiljem tuli kõne diakooniahaiglast, kust öeldi, et täpselt samal ajal, kui opereeriti mu last, suri mu ema ... Ma ei oska öelda miks, aga mul on kogu aeg olnud sees mingi tunne, et ema võttis viimasel hetkel kogu oma järele jäänud elujõu kokku ja saatis selle lapselapsele. Seepärast läkski tütrel kõik nii hästi. Tema aga sai rahus lahkuda.

Pühapäeval viin lilled Tartu Rahumäe kalmistule, nagu ikka. Ja siis võtan oma kolm jõmmi näpu otsa ja veedan nendega ühe toreda päeva.

Ilusat ja rõõmsat emadepäeva kõigile!