Ta on üle elanud ­insuldi.»

Noor loomaarst vaatas mulle kurbade silmadega otsa.

Meie pere 13aastane koer Teddy oli eelmisel õhtul hakanud imelikult käituma. Õhtusel õueskäigul ei saanud ta enam millestki aru ega osanud isegi hoovist iseseisvalt tuppa tulla, laps tõi ta süles treppidest üles. Kui ta hommikul end enam püsti ei suutnud ajada, kihutasime mehega joonelt loomaarsti juurde.

«Insult?» Tundsin, kuidas süda hakkas kloppima. «Mida see tähendab, milline on tema elukvaliteet edasi?» uurisin tohtrilt, endal nutt kurgus.

«Mõni taastub päris ilusasti, aga tema on juba nii vana. Jälgige teda nädal, kümme päeva ... kui ikka ei taastu, siis tuleb ...» Erilist lootust ma arsti silmades ei näinud.

Otsustasime selle «siis tuleb» peale vähemalt esialgu mitte mõelda. Viisime haige sõbra koju tagasi.

Võtsime Teddy enda perre juba enne esimese lapse sündi. Ta oli oma pesakonnast ainus, kes kohe meie juurde jooksis ja mu jalale üles hüppas. Koer tundis oma pere kohe ära. Ja meie oma koera samuti.

Esimese tite sünnist oli loom ilmselgelt väga elevil, iga kisamise peale oli tema esimesena käru kõrval kohal. Kui laps magas, põõnas ka tema käru all. Kutsa lasi titel end kõvasti retsida – vahepeal tundus, et koera saba on poole pikemaks venitatud, teinekord, et jalad sõlme keeratud. Aga ta kannatas kõik ära ega hammustanud tüdrukut selle kõige eest kordagi. Nad olid ju sõbrad, head sõbrad ­peaaegu 13 aastat.

Teise lapse sündi suhtus koer rahulikult. Vaatas pigem kaugelt, kuidas poiss mürgeldas, ja hoidis targu pisut eemale. Kolmanda lapse tuleku ajaks oli ta juba vana loom ja jälgis meid natuke sellise pilguga, et «Mis mõttes te tõite veel ühe kisakõri majja?». Sellest hoolimata sai ta ka meie noorema tütrega heaks sõbraks.

Kõik need kolmteist aastat on sõber meid igal õhtul lasteaiast-koolist-töölt koju oodanud ja iga jumala kord rõõmustanud koju tulnute üle nii, nagu me polnuks juba mitu kuud kohtunud.

Täna hommikul lamas aga Vanamees – nii me teda kutsusime – oma asemel ega jõudnud enam peadki tõsta. Tema, kes oli seni iga külmkapiukse paotamise peale teisest majaotsast nagu väle põder kohale jooksnud, oli nõus täna vaid paar krõbinat suhu pistma.

Viimane asi, mis Teddyt rõõmustas, oli see, kui vanem tütar talle oma peo pealt juua andis. Sain aru, et loom on tänulik – kuigi ta ei jõudnud tõusta, olid silmad lahti ja sabake tegi paar nõrka liputust.

Loodan, sõber, et su järgmine elu on sama lõbus, nagu see oli meie peres. Ja ära unusta taevaste kasside peale haukuda – need kõutsid on ikka üks jube tüütu seltskond, mäletad küll.