Sa oled kõhnaks jäänud!» karjatas mu kallis ­Tartu-tädi esimese asjana, kui jõulude paiku pühadekalli tegemiseks korraks tema poolt läbi hüppasin.

Kõhnaks jäämise jutt oli tema suust muidugi ilmselge liialdus, sest see pool kilo, mis ma pühade-eelse kiire töötempoga kaotanud olin, ei saanud küll kuidagi välja paista. Aga noh, vanaemadele, emadele ja tädidele tundub ju ikka, et lapsed peaksid rohkem sööma. Isegi kui need lapsed on juhtumisi juba üle neljakümne, eks ole.

Seepeale kimas mu tädike loomulikult joonelt keldrisse ja tassis sealt välja viisteist purki head-paremat, mille ta ise suvel-sügisel aia- ja metsakraamist kokku oli vaaritanud. Need lauale ladunud, kadus ta käbedalt sahvrisse ja vedas tuppa korraliku portsu häid kodus tehtud sülte ning pasteete («Eile tegin, sööge kohe ära!»). Auto pakiruum sai pilgeni täis!

Kui ma muidu suutsin jõulude ajal söömisega üsna tagasihoidlikuks jääda, siis oma tädi koduste toitude vastu ma ei saa – need on nimelt täpselt sama mekiga, nagu olid mu kadunud ema vaaritatud süldid-pasteedid ... Nii ma murdusingi.

Samal õhtul sõin vist ära vähemalt pool kilo sülti ja teise sama palju praetud kukeseeni otsa. Järgmisel päeval uhasin pasteeti ja jälle seeni, hapukurkidest rääkimata. Ja nii edasi, kuni tädi saadetud kraam otsa sai.

Püksid pigistasid ja sain aru, et need paljuräägitud jõulukilod (kuramus, +2!) on siiski leidnud tee ka minuni.

No mis siis ikka! Küll ma neist jagu saan!

Võtan aga seekordse Naistelehe ette ja ajan näpuga järge. Alustuseks tuletan meelde, kuidas motivatsiooni üleval hoida. Seejärel töötan läbi toitumiskava ja kavatsen kogu jaanuari jooksul ilmuvaid retsepte hoolega jälgida. Väike kodune võimlemine kõrvale ja ... küll ma hakkama saan!

Tee sama ja hoia ka Naistelehte oma saavutustega ­kursis.

Head uut aastat ja viime seekord ikka kõik oma ­lubadused täide, eks!