Mul on lapsepõlvest meeles üks mälupilt.

Istun oma maavanaema juures voodil, süles pappkast kuuseehetega. Mäletan, et vanaema nimetas neid jõulueheteks, mis tundus minu jaoks toona umbes sama sala­pärane väljend kui «leeripüha» või «pätsuaeg», mida Vana (nii ma teda kutsusin) aeg-ajalt mainis. Meie Tartu-kodus käisid kuuse küljes ikka nääriehted.

Selles pruunis pappkastis, mis muidu seisis kõrgel magamistoa kapi otsas ja mida oli rangelt keelatud näppimas käia, oli peidus tõeline imedemaa. Pidin sel ajal olema väga väike, vahest kolme-neljane, aga kogu see vanaaegne ilu, õrn teistsugusus on mul tänini selgelt meeles. Näpitsatega kuusele käivad linnukesed, kuldsed ja hõbedased koonused, ma ei tea, kas mäletan õigesti, aga vist oli seal karbis koguni üks baleriin ... Mäletan, kuidas riputasin üht habrast roosat hõbetähnidega kuulikest kuuse otsa ja kartsin kohutavalt, et see võib maha kukkuda ja kildudeks puruneda.

Kui mu enda lapsed nädalavahetusel kuuske ehtisid, tuli see lugu mulle taas meelde. Jäin mõtlema, et ma ju ei teagi, kust mu maakolkas palktares elanud vanaema need imelised ehted saanud oli. Kas need olid pärit tema vanematekodust? Või mõisast, kus ta kunagi teenijaks käis? Küll tahaks teada! Aga varem ei osanud küsida ja nüüd pole enam rääkijaid ...

Ees on pikad pühad ja pered saavad jälle kokku. Võtkem kordki aastas aega, et üksteist kuulata ja lugusid meenutada, perealbumeid sirvida ja vanade asjade hulgast toreda looga esemeid välja sobrada.

Mina plaanin seda kõike teha.

Ilusaid jõulupühi!