Oeh, kohe ei teagi, kust oma juttu alustada. Prantslased ütleksid, et neid valdas ­déjà-vu-tunne.

Mõnes mõttes on imelik hakata ennast tutvustama – suurem jagu Naistelehe praegustest lugejatest ju juba teab mind. Mõni ehk juba päris Naistelehe algusaastatest minu köögi-, tervise-, ilu-, kokkamis- ja veel jumal-teab-mis-teemaliste lugude kaudu. Teised ilmselt mäletavad mind pooleteise aasta tagusest ajast, kui kaks suurepärast ajakirja Naisteleht ja Naised ühinesid – olin selle koondajakirja esimene peatoimetaja.

Kindlasti on aga neidki, kes näevad mind ­Naistelehes esimest korda. Seepärast kirjutan ­alustuseks paari sõnaga, kes see Manona Parise ­kingadesse astuv Merle Luik üldse on.

Olen päritolult puhas seto, mu mõlemad vanemad on pärit Petserimaalt. Seto-identiteet on minu jaoks aasta-aastalt järjest olulisemaks saanud, mistõttu seda praegu siingi mainisin. Usun siiralt, et ükskord lähen kuskile mahajäetud setode külla tagasi, kõpitsen korda mõne pisikese lesoga tarekese, hakkan kanu pidama ja pitsi heegeldama.

Lapsena elasin Tartus, pärast pealinna ülikooli tulekut olen aga juba enam kui paar aastakümmet pidanud end tallinlannaks. Pass näitab vanuseks 40 aastat, ise leian, et see on täitsa mõnus vanus. Pole enam verinoor, aga kohe kuidagi ei taha end ka vanaks tembeldada. Selline äge aeg – eneseteadvus ja eluväärtused on paika loksunud.

Olen pikaaegses rõõmsas-toetavas-armastavas abielus, minu kaasa Olavi-Jüri töötab õigusvaldkonnas. Meie kodus kasvab kolm koolilast ja – kõlagu see kõik nüüd nagu üks hirmus klišee – mu pere ja lapsed ongi minu elu mõte.

Mulle meeldib tohutult reisida ja kui rahakott vähegi kannataks, siis ma ainult reisiksingi. Aeg-ajalt nokitsen käsitööd, ka köögis ja aias möllamine on mulle südamelähedane. Kui vaja, võtan trelli kätte, kui vaja, värvin mööblit. Ühesõnaga – olen üks ütlemata tavaline eesti naine.

Ka tööd meeldib mulle teha. Mõni ütleb isegi, et töötan liiga palju ja võtan kõiki tegemisi üleliia südamesse. Ise arvan, et mida kirglikumalt oma tööd teed, seda paremini välja tuleb. Mulle meeldib, kui minu tehtu inimestele korda läheb, neile rõõmu teeb ja lõõgastust pakub. Loodan seda kõike – mõnusat meelelahutust, äratundmisrõõmu, palju uut ja praktilist – pakkuda teile edaspidi ka Naistelehes.