Kas nüüdisaja ühiskond nõuab feminismi tõttu naistelt liiga palju, nagu pelgab ­Viktoria Ladõnskaja? Et enam ei tohigi end teostada pere ja laste kaudu? Või on siis tõesti rüütellikkus surnud, nagu leiab Kristel Aaslaid? Et enam ei saa vastassoolt eeldada ühtegi galantset žesti, nagu vanal heal ajal?

Eks teatud määral on see tõsi. Ning nii mõneski mõttes võiks hüüatada, et jumal tänatud! Feminism – pigem ütleksin emantsipatsioon – nõuab naiselt iseenda kuulamise oskust. Selle üle on mul väga hea meel. Peaasi on elada nii, nagu soovid, ja meeldida iseendale, mitte isale, abikaasale või ühiskonnale.

Tahan uskuda, ei, ma loodan, et oleme liikumas ühiskonna poole, kus igasugused uksed avanevad vajaduspõhiselt. Mulle pole alati vaja, et välisust lahti hoitaks, küll aga olen täheldanud oma 23aastase karjääri jooksul piisavalt, kuidas uksed, mida mul on tulnud töiselt avada, on meeskolleegide omadest kolm korda paksemad. Sama tõdeb ka Viktoria oma intervjuus. Olen näinud sedagi, kuidas mõne naise ees teatud uksed üldse suletuks jäävad, sest neil on pere ja lapsed.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht