Üks hea sõber kurtis, et depressioonist justkui ei tasugi enam rääkida. Et ühelt poolt on tüdimus mustadest teemadest, teisalt võtab lahmimine stiilis «Siidikäpad, hankige tõeline probleem» silme ees mustaks.

Kehitasin õlgu ja vastasin, et tegelikult on depressioonist alles nüüd üldse kõnelema hakatud. Siiani on see olnud pigem heast elust lolliks minemise libakuvandiga. Kuskil verd väljas pole – mis siin ikka ulguda või oksa poole vaadata. Hull oled või? Mõni ime siis, et mõni hing võibki näha lõplikke lahendusi vaid vastu elumere kivist põhja sööstes. Tean, mis tunne see on. Tean ka olukorda, kui keegi su enda perest need otsused teoks teeb.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht