Kui teiste inimeste üks suuremaid draamasid võiks olla selles, kes läks ja millal ning kui kauaks, siis minu pere lugu algab naasmisest. Sellest, kuidas juba Saksamaale jõudnud memm otsustas mu kolmeaastase isaga tagasi kodumaale tulla, hoolimata sellest, et Stalin oli (veel) elus ja Nõukogude Liit ei tekitanud ühelegi eestlasele mingeid positiivseid tundeid. Miks? Terve lapsepõlve juurdlesin selle üle ...

Tänase Naistelehe kaanelugu räägib sellest, kuidas meie elu on nagu pilvede värvid – sama kontrollimatu. Sama õudne ja vahel ka ilus. Just see olevat põhjus, miks üht meie rahva lähiajaloo dramaatilisimat sündmust, viimase sõja aegset põgenemist kirjeldada üritanud näidend on nii pealkirjastatud. Igal suguvõsal Eestis on omad värvid.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht