Nagu ikka, on aastate jooksul nii mõnedki mu idealistlikud vaated saanud korralikult kitli peale. Ma nimelt ei arva enam, et eluõnne saavutamiseks peaks ilmtingimata olema suhtes. Või et selline ühendus peaks olema iga hinna eest püüeldav.

Mulle on maast madalast külge harjunud mõnevõrra vastik komme inimesi vaadelda – olen vanaemade lapsena palju passinud bussijaamades ja ooteruumides. Hiljuti tuli mul taas pikamaaliinid üles leida ja vana hobi üles soojendada.

Olin just sügavas mõttes armastuse ja elu keerdkäikude üle, aluseks selle Naistelehe lood Heidi Hanso ja Martin Saarega, kui mu nina eest möödusid mees ja naine. Ega ma muidu olekski neid tähele pannud, aga naine komistas. Siis märkasin, et mehel olid käed taskus, naine aga oli kenasti käevangus ja sättis oma kõrgeid kontsi tema pikkade sammude järgi. Nende takt ei raugenud ka pärast koperdamist.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht