Puhkus! Tundub, nagu kogu maa hingaks vaikse kergendusega, et saab viimaks ometi puhata ja mängida. Viibida hetkes, mitte kiirustada, arvestada ega muretseda.

Nende ridade kirjutamise ajaks on mul kolm puhkusepäeva juba ära kasutatud. Mida ma olen teinud? Pesnud ära kaks külmkappi, teinud autole süvapuhastuse, sortinud purke ühest kastist teise (abikaasa imestunud pilkude saatel), pakkinud neli korda suveriided ühest kotist teise ja ohanud juba pagan teab mitu korda, mida kõike ma tahaks veel teha, aga ei jõua. Oleksin tahtnud kardinaid pesta, sahtleid puhastada, veel kord kappe korrastada. Ja üleüldse – aknad on halvasti pestud, seinad plekke täis ja rõdu alumine äär kummaliselt must. Abikaasa hiilib nendel paanikamajanduse hetkedel enamasti vaikselt lastega toast välja.

Vahel mõtlen, kuhu kadus see muretu tüüp, kes puhkuse esimesel päeval saatis parimale sõbrannale teate: «Arva ära, mis me tegema hakkama? Õige, mitte midagi!» Kelle jaoks peamine mure oli see, et jumala eest ei peaks esivanemate juures kappe ega aknaid kraamima hakkama.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht