Katrini (42) tunnid pole kunagi rutiinsed või ühesugused. Ka tema klassiruum pole tüüpiline steriilne paik stiilis pingid-lauad-tahvel. «Koolis peab igas mõttes mõnus olema,» võtab ta oma tööfilosoofia lihtsalt kokku.

Põlvast pärit Katrin õppis ülikoolis eesti filoloogiat ja tema esimene töökoht oli Tilsi põhikoolis. Esimese lapse sünni järel kolis perekond pealinna. Emapuhkuse lõppedes tundis naine, et nüüd on aeg elus midagi muuta. Tol hetkel ta arvaski, et on valmis karjääripöördeks. Nii nägi Katrin töökuulutust, kus otsiti ministeeriumi referenti. Ta kandideeris ja osutus valituks. Ometi selgus paari aastaga, et kes on oma südame koolile kinkinud, niisama lihtsalt ministeeriumihoonesse ei sobitu. «Tuli välja, et kellast kellani töö ei sobi mulle. Lisaks pole koolis kunagi rutiini, mis ametnikutööga paratamatult kaasneb,» toob õpetaja välja põhjused, miks ta otsustas pärast teise lapse sündi kooli naasta.

«Tegelikult kulges elu oma rada ja kolisime taas. Tundsin, et iga päev ma Tallinna sõita niikuinii ei suuda ja pealinnas elada enam ei tahtnud. Nii ma Võsu kooli sattusingi.» Pealinna eluolu Katrin taga ei igatse, kuid pedagoogina tunneb sageli, et muidugi oleks mugavam lastega muuseumi või teatrisse minna, kui need käe-jala juures asuks. Võsult pealinna minek on paras ettevõtmine, kuid Katrin on seda meelt, et tundi ei pea andma vaid klassiruumis. Tema hinnangul võib ka muuseumis väga palju õppida. Katrin ongi loomult õpetaja, kes armastab katsetada, läheneda eri nurkade alt ja tunnetada, millal on lastel uue omandamisel piir ees. Tema professionaalselt väga edukad meetodid meeldivad õpilastele väga.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht