Ametinime järgi peaks olema tegu justkui vanema väärika prouaga, leiab Kärt (46). «Tegelikult nõuab see töö erakordselt paindlikku meelt ja head adrenaliinitaluvust,» lahkab juba kakskümmend aastat beebisid vastu võtnud ja rasedaid nõustanud naine. Tema teekond hingelähedase ametini kulges aga üsna kurviliselt.

Kuuendas klassis oli tüdrukul raske tervisehäda, mis pani teda kaaluma arstiametit. Enne seda ihkas ta õppida inglise filoloogiat, ent sattunud sääreluupõletiku tõttu haiglasse, kus ta pidi viibima kaks ja pool kuud ning üle elama neli operatsiooni, mõtles piiga ümber. «Haiglas olles tekkis arusaam meditsiinist ja selle toimimisest,» ütleb naine. «Ma ei olnud teab mis oivik, hinded olid keskmised, aga pärast keskkooli tegin sisseastumiseksamid ja sain mingi ime läbi arstiteaduskonda sisse. Taipasin aga peagi, et üks asi on sisse pääseda, teine asi seal hakkama saada. See pole lihtne. Mõtlen mõnikord, kui loen lehest, kuidas inimesed arste sõimavad … mida kõike üks meedik aga teadma peab!» imestab Kärt, kui kergekäeliselt võib vahel hukka mõista, samas kui kõik on ju vaid inimesed, mitte robotid.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht