Naistelehe katsejänes Manona Paris nendib muigega, et on kõik mõistlikud dieedid ära proovinud. See aga pole takistanud tal põhjalikult mööda põrutada. Kõige esimese dieedi pidas ta 20. eluaastates, toetudes Kaalujälgijatelt virutatud retseptidele. Päevas sai süüa vaid tuhat kilo­kalorit, lisaks ränk jõu­trenn ja jooks. Tulemused olid kiired, riiete suurus kukkus 36 peale, ent kahjuks katkesid selle peale päevad. Näljamängud jäid katki.

Teise suurema dieedi võttis ta ette kümme aastat hiljem, sest kõik kaotatu oli töö­stressi tõttu topelt naasnud. «Läksin seekord ausalt Kaalujälgijatesse. Süsteem oli lihtne: söö nii palju süsivesikuid kui tahad, aga hoia alt rasvadega. Kartuleid ja pasta’t võis süüa «kõhtu täitvas koguses». Trenn pidi aga olema tugev,» seletab Manona. Neli kuud hiljem oli kleidinumber mõõdukas 38 ja meel rõõmus.

Kümmekond aastat ja kaks last hiljem oli naine aga vana lõhkise küna ees, rõivasuurus 46. Vahepeal oli tulnud turule väga palju tervislikuks nimetatud kaalulangustooteid. Rasvad olid taas au sees ja süsivesikud põlu all. Veel jutlustati, et trenn ei tähenda midagi ja asi on vaid õiges toitumises.

«Esmalt katsetasingi dr Atkinsi laadset söögisedelit: ohtralt häid rasvu ja minimaalselt süsivesikuid,» meenutab Manona. «Siis proovisin võimalikult orgaanilise toidu söömist, tasakaalus rasvade-süsivesikutega. Kaal keris vaikselt. Viimases hädas hakkasin taimetoitlaseks. Tagajärg: pidev nõrkus ja kuuga juures kuus kilo! Tasakaalustatud lahja toit tõi viimaks ometi veidi langust, ent väga väikese.»

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht