Justin Petrone (38) on India söögikohas (tema valik), hoolimata korralikult pressitud triiksärgist ja piinlikult puhtast lõuajoonest, kuidagi alasti. Või jätab selle mulje tema suurte roheliste silmade vaade? Muidugi, Justin on alati üsna avameelselt jaganud nii raamatutes kui ka kolumnides oma mõtteid sellest, kuidas elu teda kohtleb. Sama hingelist alastust tundsin kevadel, usutledes tema eksabikaasat Eppu, kui rääkisime vajadusest elada endale, inspireerida ise­ennast ja alluda elu paratamatustele.

Justin on valinud aknaaluse patjadel koha, kus saab rätsepaiste võtta. Noored jumekad ettekandjaneiud seiravad teda huvitatud pilkudega.

Kohe vestluse alguses tekib kummaline tunne, kes siin keda intervjueerib. Lühikese aja jooksul annan korraliku ülevaate oma elust, perest ja tööst. Mees palub vabandust ja ütleb, et ajakirjanikuna on tal vahel raske usutletavaks ümber orienteeruda. «Mulle tundub alati, et inimene, kellega vestlen, on minust huvitavam. On nii palju asju, mida tahaks teada saada. Olen väga uudis­himulik,» naeratab ta ja lisab, et lahe on näha ja kogeda elu uues valguses. «Mulle meeldib koht, kus kujutelm ja reaalsus kattuvad.»

Jõuga küsitlusjärge taas enda kätte võttes pärin, miks ta endale taimeteed tellis. Ootame nimelt mõlemad juba pikemat aega, et värskete piparmündilehtedega tõmmis kannus veidigi värvi omandaks. «See on hea küsimus,» muigab Justin. «Tahan proovida, kas saan elada kofeiinita. Tean-tean, ühe itaallase jaoks on see vaat et võimatu. Olen ju suisa elanud kohvist, juues mõnikord päevas viis-kuus tassi. Nüüd proovin, mis tunne on, kui ei sõltu vajadusest järgmise kofeiinilaksu järele. Kui organism on sellest sõltuvusest vaba.»

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht