Vanameister ­võtab meid oma ­Lasnamäe-kodus vastu nagu džentelmen kunagi: aitab mantlid seljast, juhatab sirge seljaga suurde tuppa ja pakub elegantselt istet. Hugo elamine on vaatamisväärsus omaette – pühadehõngulised kaunistused aknal ja ukseorval ütlevad selgelt, et siin elab kunstnik. Seintel ripuvad maalid. «Nojah, abikaasa sättis sinna neid, mis minust tehtud. See on mul siin isikukultuse nurgake,» teatab hallipäine mees naerdes ja räägib detailselt, kes ja millal on maalid teinud. Külalistele jagub vaatamiseks ka tema enda loodud teoseid. Hoopis põnev maailm avaneb kunstniku töötoas, mis on risti-põiki täis pikitud raame, töövahendeid, šarže, karikatuure, visandeid-kritseldusi, maale ja muud kraami. On vaid üks puhas laik, koht pisikese tooli ja laua jaoks – seal vuhib härra oma meistriteoseid teha. Vahel koguni öö läbi ja veel päevake otsa. «Alles siis tunnen, et enam ei jaksa, ja lähen magama. Ega mul ole ju vaja hommikul kuhugi tõtata, olen ise oma aja peremees,» selgitab Hugo ja ütleb, et järgib oma tuhinat.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht