rancis Goya (71) hääl on sama sametine kui heli, mille ta kitarrist välja võlub. Ongi nii, et mida suurem on isiksus, seda vähem püüab ta oma erilisust rõhutada. Mees on erakordselt soe ja sõbralik, nagu oleksime juba vanad tuttavad.

Seda rõõmsam olen oma julgustüki üle vedada intervjuule kaasa ehtne Hispaania kitarr, et ehk õnnestub tal lasta sellel paar duuri tõmmata. Kuigi olin pilli enne püüdlikult häälestanud, võtab meister kitarri põlvele ja kruttimist ikka jätkub. Oi, milliseid noote ta mu ehtsas käsitöökojas valmistatud ja unistuste nimel kingiks saadud kitarrist seejärel veel välja võlub! Kitarri tagaküljel ilutseb nüüd kena nimeline pühendus mehelt, kelle olemasolust olin teadlik juba aastakümneid, olles kuulanud tema plaate, klapid peas, siis, kui tekkis tahtmine üksi olla ja lasta muusikal end kanda. Nalja sai, kui Francis lahkudes sõbralikult küsis, kas ikka võtsin kaasa enda kitarri või tema oma, sest välimuselt olid need kaks väga sarnased.

Aastal 2001 tegid Raimond Valgre ­muusikaga plaadi, mis oli üks edukamaid Eestis. Oled öelnud, et tahad olla Valgre suursaadik maailmas. Mis tuleb uuele albumile?

Olen Tallinnas salvestamas uut albumit Mikk Targo kutsel. Ta on üks igavesti tore produtsent, kes pole minuga väga karm. (Naerab.) Sellel albumil on igihaljas Eesti muusika, mis kestnud läbi aegade, ehtne ever­green, kuid džässistiilis ehk mängus on vask­pillid: trompetid, tromboonid jt. Ka ­Raimond Valgrelt on sellel plaadil kaks lugu: «Sinilind» ja ­«Muinaslugu muusikas». Ülejäänud lood on samuti Eesti heliloojatelt. Need on fantastilised! Tegin valiku 18 laulu seast. See oli huvitav kogemus, sest tegemist pole muusikastiiliga, mida ma tavaliselt mängin. Minu muusika on meloodilisem, mitte džäss ega sving. «I am not a jazzman!» («Ma ei ole džässimees» – toim.)

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht