Mis sulle meenub, kui mõtled viiekümne aasta taguse aja peale, mil sa «Libahundis» üles astusid?

Kõigepealt meenuvad võtted Kanepis. Öösiti kuulasime Evald Hermakülaga välismaa raadioid. Mina inglise keelt ei osanud, tema tõlkis. Sain teada, mis toimus 1968. aastal Pariisis … Ma pole elus nii vähe maganud kui siis. Mu silmaalused olid filmis tumedamad kui praegu, viiskümmend aastat hiljem. Asjaolu, et «Libahundi» võtted langesid just ajale, kui üliõpilased Pariisis mässama hakkasid, oli minu jaoks vapustav, sest Tiinagi ei hakanud vastu mitte ainult kasu­vanematele, vaid kogu sel ajal valitsenud elule. Olin tohutult patriootiliselt meelestatud ja panin Tiinasse sisse isegi viha Nõukogude Liidu vastu. Olin algusest peale teisitimõtleja, kuigi koolis olin nii pioneer kui ka komsomoli liige. Igasugune totalitaarne süsteem, milles inimene peab elama, on mulle alati vastumeelne olnud.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht