Ajakirjanik Krista Kiin (48) hakkas poja Egert Hansu erilisust märkama siis, kui lapse «kohutava kahese» jonnituurid peaaegu paar aastat hiljem kuidagi ära lõppeda ei tahtnud. «Imestasin, kust ja miks tekivad pojal trots, negativism ja kangekaelsus – poiss viskas end suvalisel hetkel porilompi, autoteele või toidupoe põrandale pikali, röökis, tiris 15kraadise pakasega 20 korda järjest kindaid käest, ning tegi lugematuid muid asju, mis tema vanuse ja arenguga enam kuidagi kokku käia poleks tohtinud,» jutustab Krista. Murelik ema jooksis mööda nõustamiskeskuseid, näitas last nii psühholoogidele kui ka viimases hädas alternatiivsetele ravitsejatele-posijatele ja sai väga vastakat tagasisidet, alustades pseudolohutusest «mõned lapsed vajavadki rohkem ressurssi», lõpetades soovitusega «viige oma vanemate hauale küünlaid, tehke nendega hinges rahu – ja kõik saab korda ka pojaga». Õnneks jõudsid Krista ja Hans lõpuks siiski selliste spetsialistideni, kes autismispektri häire ära tundsid.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht