Kuku oli karismaatiline ja väga eriline, inspireeriv inimene. Ta oli mees, kes julges elada oma sisetunde järgi. Piltlikult oli see nagu liblika nägemine, mis tekitab helguse ja vabaduse tunde. Ka põgus kohtumine sellise erilise inimesega muudab ja aitab saada rohkem iseendaks.

Meie vestluse ajal istus Kuku kesklinna kodus ­tugitoolis, jalg üle põlve, kimus suitsu, kissitas päikese käes silmi ja paitas külje alla pugenud koera Dianat. Selle looma päästis ta oma Laulasmaa suvila juures elanud joodikute käest ja sestpeale ei jäänud 16aastane peni peremehest sammugi maha. «Meetripikkuse nööri otsas oli. Polnud tal sööki ega jooki ees. Öösel läksin ja lõikasin nööri puruks ning võtsin koera endale.»

Kukul olid suured plaanid. Mees, kes põletas oma eluküünalt kahest otsast korraga, oli parajasti täis tööindu, kirge ja lusti. Ta kavatses peagi avaldada Rainer Sarneti filmi «November» valmimisest oma võttepäeviku, et näidata, milliste raskuste ja kui suure rõõmuga tehakse üht head filmi. Ka suveks oli tihe tööplaan olemas. Näitleja pidi mängima koos Ott Sepa ja Märt Avandiga ühes kodumaises filmis setu meest. «Kõik peab tulema lustiga. Isegi kõige traagilisemad asjad,» oli ta kindel. «Saatus on mind õnnistanud, et mul on meelepärast tööd. Kõike solki ei pea tegema, saan valida.»

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht