Umbes kuu jagu päevi tagasi sain mulle tundmatu nimega naisterahvalt järgmise sõnumi: «Tere! Meie malamuudineiu on tiine ... Suure tõenäosusega saab sinu koerast varsti õnnelik isa. Viire (malamuudineiu) olevat Hiiumaal aedikust välja pääsenud ja ... Kuna mulle pere midagi ei rääkinud, ei osanud karta ... aga vaatan, et miks see koer mul kosub ja kosub.»

Kandev paus. Opaaaa! On see alles pommuudis! Ja korraga ma ei tea, kas rõõmustada või kurvastada. Üleüldse, kuidas reageerida ja mida tollele malamuudi perenaisele öelda. Tean ju hästi, et hinnalised tõukoerad peavad lapsi saama sama hinnaliste ja sama tõugu koertega. Muidu võivat lausa midagi ära rikkuda. Süütunne poeb hinge. Kas tõesti on minu Schubert selle meheteoga maha saanud? Hiiumaal on enamik koeri lahtised ja käivad, kus tahavad. Meiegi kodurestorani saabus peaaegu igal õhtul «valvama» naabrimehe hundike ...

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht