Kiri toimetajalt | Püsigem terved!
Merle Luik, 11. märts 2020
Umbes seitse-kaheksa aastat tagasi saabus meie koju gripp. Olukord oli hull, olime kõik viiekesi kohe päriselt voodihaiged. Mäletan, et ühel hetkel oli mul jaks nii otsas, et neljameetrist maad magamistoast WCsse korraga läbida ei jõudnud. Poole tee peal tuli korraks seina najale toetuda ja puhata. Siis sai ülejäänud kaks meetrit ära käia.
Muidugi polnud me millekski selliseks valmis – kodus polnud eriti süüagi. Eriti hulluks tegi asja see, et olime mõlemad mehega lääbakil. Keegi aga pidi ju ka haigete laste eest hoolt kandma, neile süüa tegema, rohtu andma, lohutama ... Võid ette kujutada, kuidas tunnevad end ema ja isa, kellel on väikesed haiged lapsed, aga nende eest hoolitsemiseks ei jätku lihtsalt jõudu. Väga halvasti. Väga abituna.