Merle Luik: vanemaealised, ärge muretsege üle. Te olete tööturul hinnatud!

Minu 83aastane naabriproua tõmbas oma pikale tööelule joone alla alles möödunud aastal. Tõsi, seda oli viimase viieteistkümne aasta jooksul korduvalt juhtunud, ent alati hakkas tal umbes poole aastaga kodus igav. Nii ta läkski ja kuulas vanadelt kolleegidelt maad, ega kuskil mõnd tööotsakest paista. Pikalt ühes Tallinna haiglas töötanuna teadis ta täpselt, millistele töökohtadele end pakkuda. Ei midagi peent ega vastutust nõudvat. Vahepeal töötas triikijana, siis garderoobitädina. Mõnikord oli küll õhtuks rampväsinud, ent kui ma küsisin, et miks ta siis ometi peab nii eakana töötama, oli vastus kui varnast võtta. «Mulle meeldib inimestega suhelda, hea on iga päev kodust välja minna ja end korda sättida,» ütles ta alati.

Kui tegin tänasesse ajakirja lugu vanemaealiste töötamisest, lugesin läbi hunniku statistikat ja uuringuid. Ühe hiljutise uuringu põhjal selgus, et Eestis leiab koguni üle poole 50–59aastastest ja peaaegu kolmveerand 60–74aastastest inimestest, et nende vanus on tööturul takistuseks. Mõelda vaid! Mis vanus on 50? Või isegi 70? Tööl istub minu ümber päris mitu just selles vanuses töötajat ja ma ei saa kuskilt otsast aru, et nad oleks noortest kehvemad. Vastupidi, lojaalsus, usaldusväärsus ja elu- ning töökogemus on minu arust tohutu väärtus. Ja kui lahedad kaaslased nad on!